Kellakarbi arendamise ajalugu

Kvaliteetsed{0}}kellabrändid on pikka aega eelistanud peenelt valmistatud nahast{1}}pakendatud puidust esitluskarpe; See on tööstusharu konsensus, et originaalkarpide ja paberimajandusega müüdavad kellad on kõrgema väärtusega.

Võtke näiteks Rolex; selle kellakarbi kujundused on läbinud pika arengu. 1940. aastate lõpust kuni 1950. aastate alguseni valmistati peamiselt puidust, kunstnahast, kullast-reljeefkangast ja messingist hingedest valmistatud kastid, millel oli puidust sisemus ja väljast kaetud kullast{4}}reljeefkangaga. 1950. aastate alguse karpides kasutati puitu, kullast{7}}reljeefseid detaile ja vedruhingesid; sisemuses oli papist sisetükk, mille alumises osas oli kellapesa ja ülemises osas oli kullast{8}}tembeldatud kunst samet. 1950. aastate alguses võeti kasutusele ka erinevad "torn{11}}stiilis" kastid-, mis olid valmistatud puidust, kullast{13}}reljeefsest kangast ja vedrudest hingedest-, millel oli sarnane sisemine struktuur, kuid mis erinesid oma kõrgendatud, mitmetasandilise kaane ja küljedekoratsioonide poolest.

1950. aastatel ilmusid ka kirstu -stiilis kastid, millel olid väliskatted, nagu kunst-marmorist tekstuurnahk, kunstsisaliku nahk ja lõuend. Alates 1950. aastate lõpust kuni 1960. aastate alguseni tutvustas Rolex traditsiooniliste roheliste nahast{7}}kattega karpide kõrval ka naiste kosmeetikakohvritest inspireeritud Tiffany-sinise kaste. Sel perioodil ilmusid ka mitmesugused unikaalse kujuga karbid, hüüdnimed "püramiid", "juveelkarp" ja "värviline plokkkarp", aga ka sümmeetrilised, trapetsikujulised, torn{10}}stiilis kõvade ülaosadega karbid. Selle aja jooksul ilmusid ka pehmed-top karbid, mille kaanel on kontsentrilised ristkülikukujulised mustrid.

1960. aastate lõpust kuni 1970. aastate alguseni olid pehmed{2}}pealsed kastid kaetud kunstrohelise nahaga ja neil oli messingist nimesilt; samal ajal hakkas ilmuma tänapäeval levinud karbikujuline hard{3}}tiil. Selle ajastu torni-stiilis karbid olid kaetud kunstrohelise nahaga, millel oli tollal-populaarne "mull-punkt" muster. 1970. aastate kõvad-pealiskarbid kasutasid värvi{11}}blokeeritud interjööre, kombineerides selliseid elemente nagu puidusüü Rolex Greeniga või hall samet ja Rolex Green. -1970. aastate keskpaigaks toodi turule pehme{15}}topboks-Bukfor, millel on kahe-kihiline sisekujundus-. Alates 1970. aastate lõpust kuni 1980. aastate alguseni oli "pehme-top" kastidel kahekihiline disain, samas kui 1980. aastate kõvad{25}}pealsed karbid säilitasid "mull-dot" esteetika. 1990. aastatest kuni 2005. aastani kasutas Rolex peamiselt sametkattega{31}}padjaga kaste. "Laine-mustri" kast võeti kasutusele 2005. aastal ja seda muudeti pärast 2013. aastat.

Viimasel ajal on ilmnenud uued trendid kellakarpide materjalide ja funktsionaalsuse osas. Puitkastide domineerimine on seatud kahtluse alla, kuna paljud kaubamärgid kasutavad traditsiooniliste puit- ja süsinikkiust pakendite asendamiseks jätkusuutlikke materjale. Näiteks tõi Breitling turule kokkupandava kasti, mis on valmistatud ringlussevõetud PET-st (pudeliplastist), samas kui Oris valis taaskasutatud papi. Tehnoloogiliselt plaanib Audemars Piguet 2025. aastal turule tuua uue nutikella kasti,{4}}mis töötati välja koostöös Dubai Future Foundationiga ja mis ühendab täppismehaanika, robootika ja tehisintellekti, et määrata automaatselt kellaaeg ja igavese kalendri kellad.